Kõrgema Majanduskooli Põllumajandusuuringute Instituudi analüütikud nimetasid Venemaa põllumajanduse tehnoloogiate arendamise perspektiivseid valdkondi. Digitaalne transformatsioon ja robotiseerimine muudavad hõive struktuuri, vähendades ühelt poolt sõltuvust madala kvalifikatsiooniga tööjõust ja teiselt poolt esitades võtmepädevustele üha kõrgemaid ja kiiresti muutuvaid nõudmisi. Uuring avaldati ajakirjas Russian Journal of Economics.
Viimastel aastatel on põllumajandusest saanud Venemaa majanduse üks kiiremini kasvavaid sektoreid.
www.hse.ruFoto: www.hse.ru
Föderaalse Agroekspordikeskuse andmetel kasvas Venemaa põllumajandustoodete eksport 2021. aastal aasta varasemaga võrreldes 21%, 37.1 miljardi dollarini. Venemaa tarnis välisturgudele aasta jooksul üle 71 miljoni tonni toiduaineid ja põllumajanduslikku toorainet. Üksikute toodete tootmine näitab ajaloolisi rekordeid. Riik on muutunud jätkusuutlikust põhitoidukaupade importijast maailmaturu silmapaistvaks tarnijaks.
Põllumajandussektori kasvule aitas kaasa investeeringute sissevool ja majandamise kvaliteedi paranemine. Toiduembargo kehtestamine ja sellele järgnenud impordi asendamise protsess võimaldasid tehnoloogilistel uuendustel tööstusesse siseneda. Kuid tänaseks on need kasvutegurid end praktiliselt ammendanud ning lõhe innovatsiooni dünaamikas mitte ainult juhtivate riikide võrdluses, vaid ka tööstustoodangu keskmiste näitajate osas püsib.
Et teha kindlaks, millistes valdkondades on Venemaa põllumajanduse tehnoloogiaid võimalik täiustada, analüüsisid HSE Põllumajandusuuringute Instituudi analüütikud tehnoloogilise innovatsiooni erainvesteeringute globaalseid suundumusi.
Seejärel viisid teadlased läbi ekspertküsitluse Venemaa suurimate korporatsioonide esindajate seas, et saada aru, kas nad investeerivad innovatsiooni ning kui jah, siis millistesse ja kuidas nad seda tulevikus teevad. Ekspertuuringu tulemused näitasid ettevõtjate suurt huvi uute valdkondade vastu ning kõrget teadlikkust peamistest globaalsetest tehnoloogilistest trendidest ja trendidest.
Agrotööstuskompleksi arengule avaldavad lähiaastatel kõige tugevamat mõju:
- Digitehnoloogiad. Lähima 3-5 aasta jooksul avaldab tööstuse uuenduslikke ümberkujunemisprotsesse kõige tugevamalt digitaliseerimine ja asjade interneti kasutuselevõtt (sh vastav komponentide baas sensorite, sensorite jms näol). Edaspidi aga selliste tehnoloogiate laialdase kasutuselevõtuga nende mõju järk-järgult väheneb ja suunatakse peamiselt juba loodud lahenduste optimeerimisele ja nende põhjal uute skeemide ehitamisele.
- Agrobiotehnoloogiad. Olulisematest tehnoloogiatest toovad eksperdid välja genoomse valiku, taimekaitse ja loomatervise uued biotehnoloogiad ning sünteetilise bioloogia arendamise.
- Robotid ja automatiseeritud seadmed. Sellised otsused hakkavad juba tööstust muutma ning peamiseks trendiks on keskpikas perspektiivis (kuni 5 aastat) mehitamata õhusõidukite, masinate automaatjuhtimissüsteemide ning mõnes segmendis ka robotseadmete levik. Pikas perspektiivis (rohkem kui 5 aastat) muutub ekspertide sõnul tööstuse tehnoloogia dramaatiliselt. Üha enam võetakse kasutusele isehallatavaid süsteeme, mehitamata rasketehnikat ja uusi energiaallikaid.
- Üleminek uutele toitudele. Pikas perspektiivis (üle 5 aasta) ootavad mitmed eksperdid tööstuses põhimõttelisi muutusi, mis on seotud alternatiivsete tehnoloogiate laialdase kasutamisega traditsiooniliste toodete, nii toidu kui ka sööda, hankimisel. See on tingimusteta oht põllu- ja loomakasvatusele.
- Uute põllumajandussüsteemide juurutamine (vertikaalsed farmid, konteinerfarmid jne). Asjatundjate hinnangul hoiavad seda lähiaastatel tagasi kõrged energiakulud. Kuid tulevikus, kui need tõkked ületatakse ning alternatiivsete energia- ja energiasäästutehnoloogiate efektiivsus suureneb, võivad sellised mudelid köögiviljakasvatustööstust oluliselt muuta.
Peamiste tehnoloogiate ja suundumuste mõjuhinnang.
Vaatamata kodumaiste tootjate uuendustegevuse kasvule jääb Venemaa agrotööstuskompleks selle näitaja poolest tunduvalt alla mitte ainult juhtivatele riikidele, vaid ka Venemaa Föderatsiooni tööstustoodangu keskmistele näitajatele. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning vastavalt ka nende osatähtsus üldises kulustruktuuris jäävad üsna madalale tasemele.
Samal ajal on innovatsiooni struktuur positiivses muutumises. Tootjad toovad turule üha enam uusi tooteid. Reaalsektori esindajate ekspertküsitluse tulemused näitavad suurt huvi uude tehnoloogilisesse etappi ülemineku vastu, valmisolekut investeerida innovatsiooni ning luua avaliku ja erasektori partnerlus teadus- ja tehnikavaldkonnas.
See huvi keskendub aga peamiselt rakendatud järelejõudmismudelile.